ütle mulle, kes on su sõbrad...

veetsin nädalavahetuse oma toretoredate sõbrannadega. kõik oli perfi, kui kasutada moodsaid sõnu. paar päeva hiljem (eile) hakkasin aga mõtlema ühele kõnekatkele, mis meil tol õhtul jutuks tuli.

rääkisime millegipärast minu viimasest sünnipäevast, täpsemalt sünnipäevapeost, veel täpsemalt sünnipäeva külalistest. ja keegi meist andis hinnangu, et tolleõhtune seltskond "ei klikkinud".

ma ise küll selle peale ei tulnud, aga olin vist sel õhtul veits liiga švipsis ka. ok, kui väga meenutada, siis mulle meenub mu kursavenna rahulolematu nägu ja ühe minu sõbra nägu, millelt peegelduvad sõnad "ah, kus ma nüüd alles ütlesin!" ma ei tea, milles asi oli ja vist ei tahagi teada.

võib-olla ongi hea, et ma midagi ei märganud, muidu oleksin kohe põdema hakanud, et mu sünnipäev ebaõnnestus. mitte et see mitteklikkimine kohe ebaõnnestumist tähendaks, aga ise oleks asja ikka hullemaks mõelnud, kui see päriselt oli. peo korraldajale on ju kõige olulisem, et asi korda läheks.

olgu, kuidas on, ja kes vana asja meelde tuletab, sel... aga asi on selles, et uus suvi hakkab lähenema ja minu vanus tahab mõne aja pärast veidi kogukamaks muutuda. kuna ma arvatavasti mõni nädal pärast oma sünnipäeva mõneks ajaks eesti tolmu jalgadelt pühin, tekkis mul hiljuti idee sel suvel üks suuremat sorti pidu korraldada. palju sõpru-tuttavaid ja nii...

aga mis saab siis, kui seltskond jälle ei kliki? ja kas on üldse võimalik, et klikiks sellised peod, mille külalised on väga erineva taustaga ning ainus, mis neid ühendab, on külaliste kokkukutsuja?

väiksena oli vist asi lihtsam. kuigi öeldakse, et lapsed on julmad, mäletan ma, et alguses küll kõik võõrastasid üksteist, kuid pärast läks tants ja tagaajamine lahti ning triinu pärnust või taavi tallinnast tundus täitsa ok bloke olevat. pärast oli kahju koju minnagi.

aga mida vanemaks saad, seda vähem viitsid naeratada inimestele, kes sinust erinevad. või siis naeratad, aga naeratuse taga on mõte "issand, kui nõme ta on." ja mida vanemaks saad, seda rohkem on võimalusi ja oskusi end teisest inimesest eristada.

ega ma ei teagi, mis see lahendus on. võiks ju mõelda, et külalised tulevad kohale ikkagi peo pidaja pärast ja ideaalis klikivad kõik, sest nad on ju kõik ühe inimese sõbrad. aga tegelikkuses... jätad peo ära või korraldad vähemalt neli eri pidu: esmalt sugulastele, seejärel ülikoolikaaslastele, edasi klassikaaslastele ja siis muidu sõpradele? või kurat, need muidu sõbrad võivad ka täitsa eri linnadest, koolidest ja erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga olla. ja siis võivad veel sugudevahelised lahkhelid tulla. või on hoopis tulnud keegi omale deiti otsima...

aga tegelt ma ei ironiseeri. ma ei tea päriselt, mis oleks parim variant.