Pidu sinus eneses?

Ma olen oma elus kirjutanud paar armastusluuletust. Ma julgen neid küll luuletusteks pidada, täitsa luuletuste moodi on nad välja tulnud.

Ja peale selle olen kirjutanud luuletuse ühest linnast. Ja samast linnast olen õhanud ka oma blogis. Üks kord siis, kui läksime KH-ga Jyväskyllä ja ühel teisel korral siis, kui kõndisin Ketlini juurest koju ja eksisin magalarajoonis ära. Ja sellest linnast laulab ka eesti keeli Karika nimeline laulja palju.

Muidugi, et see linn on Tartu.

Suurte juhtide kohta öeldakse sageli, et nad on suured seepärast, et neid kas vihatakse või jumaldatakse, aga nad ei jäta sind kunagi külmaks. Tartu on suur linn samas mõttes.

Olen pidanud paadunud pealinlastega kirglikku diskussiooni teemal "Tartus on kõik nii unine ja aeglane", olles sellele vastu vaidlejaks. Aga olen ka ise nõustunud KerttuRakke väitega, et see on üks f***ing kausikujuline kaluriküla.

Minu armastus Tartu vastu ongi selline kõikuv. Eelmisel sügisel tundsin end siin kõige üksikuma inimesena: mu sõbrad olid teistele jahimaadele lahkunud, mõned Eestistki lahkunud, minul algas magistrantuur, kus polnud ühtki endist kursakaaslast, ma suhtlesin ainult oma kolleegidega.

Eriti jube oli siia tagasi tulla Pariisist. Olid käimas just Selveri laadapäevad ja inimesed käisid, silmad punnis peas, saasta korvi kühveldamas. ERITI maakad!

Aga ma sain hakkama. Uued MA-kaaslased juhtusid olema täitsa toredad ja tegelikult oli mul ju nende seas juba vanu tuttavaid ka, kellega lihtsalt varem vähem läbi käidud sai. Pealegi oli koolis nii palju teha, et ega väga seltsieluks aega jäänudki. Leppisin oma suht üksiku staatusega ja sain päris hästi hakkama.


Kursakaaslane Hrrs ütles kunagi sügisel, kui ma veel Tartu-on-nii-nõme faasis olin ja talle oma elu kurtsin, et ta elaks hea meelega siin, kui saaks sama tööd teha, mida ta pealinnas teeb. Et elukvaliteet on siin parem. (Ma muidugi ei saa aru, kuidas ta siis siin sedasama tööd ei saa teha, aga see on teine teema.)

Aga elukvaliteet - minu meelest on ka. Kui ma vahepeal Tallinnas tööl käin, siis kulub päevas kaks tundi tööle ja tagasi saamiseks. Siin aga POOL tundi kokku. Kui lähed autoga. Ma muidugi olen õnnega koos ses mõttes, et võin startida veidi hiljem, kui hommikune ummik on juba lahenenud. Ja rattaga ja jala jõuab ka igale poole ja õigeks ajaks. Ja kui mul oleks titt, saaks temaga käia Toomel jalutamas.


Nii et kõik on bro. Aga ma hakkan taas vajuma sellesse ...on-nii-nõme faasi, kuna ma olen endiselt siin suht-koht üksi. Üks päev jalutasin poest koju, läksin kaugemal asuvasse poodi, et lihtsalt veits kõndida.

Vaatasin must mööduvaid ja vastu tulevaid inimesi, perekondi tittedega, ja mõtlesin, et olgugi, et elame ühes linnas, siis ma ei tunne teiega mitte mingit erilist seost. (Ja samas noomisin end, et ega sa suurlinnas ole, et selliseid klišeelikke mõtteid võiksid mõelda.)

Täna hommikul lahkusid mu viimased head sõbrad siit. Tõsi, ainult nädalaks. Aga ma ikka võtsin seda kuidagi valuliselt. Ise ka ei tea, miks.

Kui sõbrannaga eile viimase telefonikõne lõpetasime, ütles ta hüvastijätuks: "Hoia siis seni nugadest eemale!"


Ja täna, just siis, kui ma tööl ahastamas olin ja mõtlesin, kas lasta kuul pähe või kasutada nuga, hüppas MSNis lahti aken ja mu kallis klassiõde, kes vahel Tartus õppimas on, kutsus mind lõunale. Elupäästja!

Tegelt ma saan aru küll, et ainult igaval inimesel on igav ja et selline Tartu on ainult minus eneses.

Aga seda linna armastan ikka. Ja ükskord lähen ka mina. "Et tahta tagasi tulla," nagu teadis A öelda.

Muide, kui seda postitust kirjutama hakkasin, kõlas raadiost HU laul:


Depressiivsed Eesti väikelinnad
meil väga tihti põhjust pole sinna minna