tüdrukud ei ole kunagi kaitstud oma vanaemade eest, kes noorte elu omamoodi tõlgendavad ja seda ula peal rääkimas käivad.

minu vanaema naabritädi räägib vanaemale ikka oma lapselaste käekäigust. üks huvitavamaid teemasid on muidugi see, kes kellega käib. tema tütretütar olla ühe mehe maha jätnud seepärast, et tollel olid rikkad sugulased. mida iganes see ka siis ei tähendaks.

kui eile küüni tänava väikeses pesupoes olin, saabus sinna nii 60ndates naine, kes palus müüjal soovitada aluspükse "tema tüdrukule", oli see siis ta tütar või lapselaps. "ta on pikk tüdruk ja ülekaaluline," ütles naine ja osutas kõgema värvliga trussikute poole. müüjaga koos otsiti sobivat värvi ja numbrit. naine kordas veel mitu korda kõva häälega üle poe, kui pikk ja ülekaaluline tema tüdruk ikka on, ning valis "need pidulikud" roosad "ja tavalised" mustad trussikud. kujutasin ette, kuidas see tüdruk seal olles häbi pärast maa alla oleks vajunud.

hiljem toidupoes piimaleti juures jogurtit otsides sattusin kuulma kahe vanema naise dialoogi, jutt käis neist ühe lapselapsest.
- no tal aega küll ju, ta on alles nii noor.
- kahekümnene. ja vanatüdruk.


no comments.

aga noh, tegelikult nad tahavad ikka head. ka siis, kui lapselaps on pikk ja ülekaaluline.