järjekordne võõraste inimeste kodu. võõra lõhna ja võõraste seinapiltidega. just avastasin, et neil pole ühtki raamaturiiulit.

Palju toredaid inimesi

Tallinn tervitas oma poriste tänavate ja kassikusehaisuga trammis. Hakkasin mõtlema, et maj.ministril oli õigus, kui ta Stocki abimeerile ühel messil kiitis, et "your city is very clean" ja mina mõtlesin endamisi, et miks ta sellisest asjast peab rääkima - see ju jätab meie cityst mulje kui räpasest.
Trammiaknast korrast ära teid vahtides hiilis päris masekas ligi, aga siis päästis päeva härrasmees Prisma kilekotiga. "Pomotš?" küsis ta, vaadates mu kohvri poole. Pähe turgatasid ainult võõrkeelsed sõnad: "Nej, tack!" aga järgmisel hetkel sain aru, et see võõrkeel vist siin ei päde. Ta haaras ise kohvri ja toimetas selle trammi trepist alla. Ja mul ei tekkinud mingit eestlaslikku jonni teda nimme eesti keeles tänada. Pärast tack´i meenus spassiba ka.

kui ma paar tööasja ära lõpetatud saan (tööasjadel on ikka kombeks otsapidi puhkusesse ronida), siis ma saan tervelt kaks nädalat aega pühenduda oma magistritööle. ootused iseendale selle aja raames on mul suured. ja loota, et need kaks nädalat ootustele vastavad, saan ka ainult iseendalt. igatahes sel nädalavahetusel juba avapaugu kõva transkribeerimise näol tegin.
a läks eile 500 km kaugusele suusatama. kui nad siit suure saginaga lahkunud olin ja ma õuest lehvitamast tühja tuppa tulin, ei osanudki kohe nagu olla. ma ei olegi siin tegelikult pikalt üksi olnud, eile esimest korda üleöö.
esimene õhtu kulges mul pärast akadeemilisi tunde nagu tõelisel poissmehel: purk õlut, kauss kartulikrõpse ja halb-halb ameerika komöödia (mu vabandus on, et tõesti muud ei tulnud telekast).
ja täna, kui ma ennastunustavalt tarku sõnu arvutiekraanile ritta panin, helises telefon. teisel pool oli teine a (naissoost), kes tuli koos p ja nelja sõbraga 600 km kauguselt suusatamast ja otsustasid meie lähedal enne laevale minekut süüa. nii tore, et nad tulid! päev oli kohe helgem (ja ma mõtlesin nendele vanadele inimestele, nagu minu vanaisa, kelle juurde lapselapsed korraks sisse sajavad, et siis jälle minna.) muuseas tegime me rekordi selles, kui palju inimesi meie ühikakorteris korraga olnud on. enne oli rekord kuus inimest, nüüd siis koos kuue külalisega olin mina seitsmes. ja isegi kohvitasse ja istekohti jätkus. tubli kodu!
aga muidu on päevad ka juba ilusamad, sest päike sirab siin taas nii palju nagu sügisel. ja mulle tundub, et päikselisi päevi on stockholmis rohkem kui eestis, aga võib-olla see on ainult tunne, sest eestis ma lihtsalt ei "registreeri" enda jaoks kõiki kordi ära. siin ma istun aga akna all ja hommikupolliku päikese eest tuleb kardin ette tõmmata, et kuvarilt lugeda näeks. eestis ei ole mu töökoht akna all.
me käisime reedel eesti majas emakeelepäeva peol. eelpeol siis ehk, arvestades, et täna on emakeelepäev (hõissa!). esinesid contra ja kaks noort viljandi kultuuriakadeemia muusikut, kes siin vist vahetusüliõpilasteks on. hästi tore õhtu oli. natuke kummaline oli küll rootsis eestlastega sotsialiseeruda. ja mõned neist nägid välja täpipealt nagu stokholmlased, aga rääkisid puhast eesti keelt.
üks huvitav asi oli, millele ma ei olnud mõelnud: contra hakkas laulma seda def räädu laulu oma versiooni ja küsis rahva käest, kas te ikka vene keelt oskate ja vanem põlvkond raputas pead. seda poleks eestis kunagi juhtunud. siis mulle jõudis kohale, et tegelikult on see põlvkond hoopis teistsuguse minevikukogemusega, kui meie memmed-taadid eestis. ja pigem eesti noorem, praegu sisserännanud põlvkond naeris contra sõnadele kaasa.
ja me kuulsime ära ka selle loo, mis tänases erisaates oli. küsisin ka contra käest, et kuidas ta jõuab igaks nädalaks uue laulu mõelda ja kust ideed tulevad. ta ütles, et ideede osa on meeskonnatöö ja talle jääb tekstiline vormistus. lõpetuseks mõned salmid kah:

kogemus võidab

üheksakend aastat turjal
surra veel ei läbe
sest et sirge veel mu selg ja
jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul
kui mu eit veel magas
käisin näitamas kuis toimib
kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin
kui rutiinset tööd ma
mõõna ajal passisin
tõusul läksin mööda

imelised atleedid

naised on nii imelised
harrastades odaviset
laias kaares lendab oda
aga ma ei jälgi toda

oda lendab nagu pintsel
vaatan naiste kauneid kintse
tasa võbelevaid tisse
oda lendab minu sisse

armunoolena mind tabas
kohtunik tal võttis sabast
mõõtis kaheksakend meetrit
teine katse tabas Peetrit

Juba pikka aega pole mind nii tihti järjest nooreks nimetatud, ja mitte kunagi varem nii tihti ajakirjanikuks. Koer kergitab saba, sest tema saba on kergitatud.

Ja aitäh õnnitluste eest!

Sügissonaat veebruaris

On uudne kogemus minna vaatama teatrit, "subtiitrid" näpus. Kaks tundi pimedas lugemist ja Bergmani rootsikeelne "Höstsonaten" Dramatenis oli täiesti arusaadav. Ega laval eriti midagi ei toimunud ka, nii et võis rahus ingliskeelset tõlget lugeda. Eestikeelne tõlge oli ka olemas, aga mitte meie raamatukogus. Loodetavasti näen Draamateatri versiooni ka kunagi ära. Eesti keeles.

äratundmisrõõmu annelinna noortele

kh kinkis mulle eelmisteks jõuludeks, ei, vist ikka sünnipäevaks, oh, ei mäleta enam, oliver tominga luulekogu "täna oli eile".

Hetk

MA tõusen
ja vaatan aknast
Luunja kasvuhoonete
kollast kuma
miljardeid aastaid
vanas õhtutaevas

ja seitsmekümne aasta pärast
kui MIND enam ei ole
JUBA seitsmekümne aasta pärast
elab keegi teine
MINU toas
vaatab MINU aknast
Luunja superkasvuhoonete
superneoonkollast kuma
veel seitsekümmend aastat
vanemas õhtutaevas

a läks raamatukokku esseed kirjutama ja mina hakkasin koristama. panin raadio käima ja juhtusin raadiojaamale, mis mängis ainult rahulikku-mõtlikku muusikat. ühtäkki tabasin end tundmas süümekaid, et lasen lihtsalt oma meelt lahutada (ja rahustada) ega kuulagi mõnda saadet, kus eesti tähtsad onud-tädid räägivad läinud nädala olulistest sündmustest.
ma muidu teen seda igal nädalavahetusel. tegelen järelkuulamisega. mind ajab närvigi, et ma ei jõua kõiki saateid kuulata. seejuures on huvitav, et mul on rootsis meediatarbimise harjumused päris palju muutunud. või õigemini täienenud, raadio on muutunud sama oluliseks kui tv.
jah, aga täna tundsin, et mul on küllastumus igasugusest informatsioonist. et kuulaks nüüd natuke iseend ja omi mõtteid. isegi kui pea tühi on.
täna on terve päev taevas päike siranud. nüüd, kella kolme ajal, hakkab juva baikselt loobuma. aga ma olin talle nende põgusategi tundide eest tänulik. kõige jubedam on pärast eelmise õhtu-öö pidu üles ärgata halli ilma sisse. kogu eelmise õhtu joviaalsus on läinud, peas vasardab ja sinu see pool, kes sind tagant sunnib ja distsiplineerib, tõstab nüüd uuesti pead. "hei, sa ju lubasid endale, et nädalavahetusel teed sa need ja need asjad ära. nädalavahetus on juba 12 tundi kestnud. ehk juba neljandik on sellest läbi. üles! tööle!"

nägin, kuidas seesama tegelane a-d täna hommikul kuskilt näpistas. see pani ta natuke torisema ja nii ta raamatukogu poole läks.
aga jah, ega meil vist kummalgi täna pea valutanud, kuigi eile kursuse jõulupidu oli. see toimus siin meie ühika peoruumis. kas eesti ühikates üldse on peoruumid? siin on, igal korrusel. korraliku köögi (kus on ka nõudepesumasin, kujutage ette) ja wc-ga. seda ruumi saab üürida ja maksma peab ainult 500 krooni deposiiti, mille peaks pärast tagasi saama. kujutage ette, milline luksus tudengitele välja mõeldud.
a kursakaaslased olid ka meie ühikast vaimustatud. et nii ilus ja puhas. ma tunnistasin, et nende ühikaid nähes olin mina ka tõesti natuke šokeeritud... aga mis siin imestada, meie maja ongi kõige uuem ja mugavam.
meid oli koos kuskil 20. pidu oli õige jõulupidu. sõime jõulusinki ning eri rahvuste jõuludesserte. me valmistasime ette (mina küll kõige vähem, õppides selgeks vaid paar rida) ka jõulunäitemängu. tänu oma vokaalsele võimekusele oli a jutustaja rollis, mina üks kolmest targast (loe: kolmest ainuke loll).

meil on viimastest nädalatest selja taga kaks pikemat reisi. esmalt käisime ühel nädalavahetusel a ja ta kursavendadega mälareni järve ümbruse linnakestes. mälareni järve läänepoolne osa algab küllaltki stockholmi külje alt, aga järv ise (või kas oleks õigem öelda järvestik?) laiub mitmesaja km ulatuses üle Rootsi. ja seda sopistavad paljud poolsaared ning saared, mille vahele on ehitatud sillad ja teed. nii et mulje jääb, nagu sõidaksid pigem maismaal.
u 60 km kaugusel stockholmist asub mariefed, kus omakorda asub gripsholmi loss. nagu te sealt vikipeedia lehelt lugeda võite, on see gustav vasa ajast kuulunud kuninglikule perekonnale ja oli 1713. aastani nende residents. gripsholmi loss on kindlasti üks must see kohtadest rootsis. me veetsime seal vähemalt pool päeva ja oleks võinud kauemgi uudistada.
ööseks jõudsime västeråsi linna, mis asub mälareni põhjaküljel. see linn ei jäänud eriti millegagi meelde, kui ehk sellega, et sattusime hosteli asemel suurde-suurde, peamiselt vist konverentsiturismile keskendunud hotelli, mis oli põhimõtteliselt inimtühi. peale meie nägime hommikusöögilauas kolme inimest.
kogu pühapäeva veetsime uskumatult tiheda udu sees. västeråsist lahkudes vaatasime üle tido slotti (slott on rootsi k "loss"). sellistest vaadetest, nagu nende kodukalt avanevad, oli asi kaugel. aga piimjas õhk lõi jälle omamoodi salapärase õhustiku.
õhtuks (või tundus õhtu käes olevat selle udu pärast?) jõudsime sigtunasse, kus toimub igal advendi pühapäeval julmarknad - jõululaat. see puust nukumajakestega linnake ise on muidugi imeline. sigtunal on eestlastega huvitavad suhted. väidetakse, et just eestlased olnud need, kes põletasid maha 12. saj sigtuna, mis oli tollal rootsi pealinn. aga seesama linn kujunes paljudele II maailmasõja ajal eestist põgenenutele koduks.
täna ei vii sigtunasse just kõige paremad maanteed. ja sinna sõites oli tee autosid täis. paistab, et linn on suutnud oma turgu nii kõvasti brändida, et sinna tullakse igalt poolt kokku. laadakaup ise oli selline nagu eestiski, aga loomulikult kallim.

aga sellest teisest reisist kirjutan mõne aja pärast. senikaua võite osaliselt sellest reedesest roosast ajalehest lugeda.